masohhistlike kalduvustega neiu mõminad.

ook-ei. Leona Lewisel on uus video. ja uus lugu. I Will Be. perezhiltonis on world premiere. a see video sakib täiega. ja lugu ka. nagu oooful. isegi avril lavigne on parem. ja trääänz, god only knows that i hate trance. vaata siit. video ainus hea osa oli chace crawford ja teda näidati aka ainult natuke. ning ta ei meeldi mulle ta näitlemisoskuse pärast. tüübil on kenad kulmud (veery biig idiotic smile goes here). kommentaarides oli, et kuulid ja veri oleks lõppu sobinud. isegi tšiki rajalt mahavõtt poleks seda jubedust päästnud. LeLe tuleks muusika ja video tapmise eest kohtusse anda. sentence: “rääkimine, laulmine, näitlemine keelatud. kohtuotsus ei kuulu edasikaebamisele.” ja mida kuradit on ta juustega tehtud??? isegi minu omad olid paremad, kui olid äärmist hävitamist näinud. see video on läbinisti jube ja nõme ja sucky.

i truly hated the video.

I ♥ PerezHilton.

elu? pakkuda on kellelgi? viimased paar päeva olen peitnud ennast vanematekodus ja kui aus olla, ei ole siin linnas, mitte midagi teha.  olen lõpuni vaadanud Greek’i ja The Sims 2e mängisin. nagu tegelikult ka. keegi on mu elu tuuri pannud. ma tunnen puudust tartust ja tahan sinna tagasi võimalikult kiirelt. no homme saangi, aga siis tuleb ka kolm täispikka tööpäeva - poole üheteistkümnest hommikul kella kaheteistkümneni öösel. ja lõpus olevad mitu head tundi üksi. nagu tegelikult ka. ja nii kolm päeva järjest. ja siis saan vähemalt juuksurisse. ja siis sess “i’ll eat you alive and have you studying ’til you die” (siia lõppu ilgelt kuri naer muwaahhha-haa-haa-haa). shoot me, midterms. ei, ma ei pea seda isegi paluma - nad tapavad mu nii kui nii. ja tõlkimine ka. ja mu arvuti andis paariks päevaks otsad. persse. homme pean poole 9 paiku ärkama. as if. täna lasin kolmeni :D:D ja midagi muud ma ei tahagi.

mulle meeldib, kuidas Neeger kiirelt purju jääb ja siis õlleka laual rokib. cheers, mate.

MGMT - Kids

NIN ja Maroon 5. mulle meeldivad mõlemad. NIN ehk isegi rohkem, aga see on minu kui masohisti mure.

seda armastan isegi rohkem. sõnad, viis, rütm - kõik on täiuslik. või siis väga lähedal täiusele. ainus põhjus, miks mul see lugu on, on see, et ta oli Sider-Man 2 soundtrackil. no kamoon. kõik ülejäänu ei ole seal pooltki nii hea. aga see… sõnul seletamatu. ainult üks asi on sellega hea. või veelgi parem.

Leaving your clothes on the floor / Making me walk out the door and / I still fail to understand what it is about this woman

delicious.

CTs ei olnud täna hea pidu. üldse. ja ma tahaks magama, aga veel ei õnnestu.

ma isegi ei tea, miks mulle see bänd meeldib ja miks ma peaaegu et jumaldan seda lugu. video. üks lugu mängib üha uuesti ja uuesti. mulle tundub, et suudan midagi kirja panna ainult pimedass istudes, kui ka akna taga valitseb öö. või siis peaaegu et öö. on mõned asjad, mida ma suudan juba enne ära rikkuda, kui üldse miski algab. ee. sõnastaks teisiti. palju on surnud juba enne alguse saamist. ja see on minu eriala. usun, et peaksin sellist ainet ülikoolis magistriõppes õpetama. min kui professionaal ikkagi ju. ahjaa. see video on suhteliselt uus. miks maarja vingub, kui M5i kuulata tahan. miks ei sobi? OK, Adam Levine laulab kõrgelt, aga so what. ta vb anda meestele gay vibe’i. so what? on mõned asjad, mida armastan ja millest ei ole nõus loobuma. minu töökoht ei kuulu nende asjade alla. kolisin üle Portishead’i Glory Box’ile. Give me a reason to love you / Give me a reason to be a woman / I just wanna be a woman. Kas annad mulle võimaluse? sest mina olen valmis.

By mastering the musical and emotional ruthlessness, Maroon 5 has made a deal with the devil, and its powers will be hard to resist. - LA Times, 22. mai 2007

mul on hea meel, et me eile seda tegime. see oli liiga vajalik, kui nüüd tagantjärele mõelda. ja su emme tehtud struudel oli ka jube maitsev. teinekord teen mina sulle süüa. promise.

lugu.

ja järgmine sissekanne tuleb asjalik. aga ma ei luba.

terry Jacks - seasons in the sun. minu tavalised muusikasaamiskohad on ilma ja ma väga tahan seda lugu. kui kellelgi on, siis ehk jagad?

youtube. see on minu üks lapsepõlvelugu. koos Scooter’i kolmanda albumi Wicked!‘iga. ja muidugi ei tohi unustada Queens’i ja Alphaville’i ja Yazoo’d ja The Scorpions’i ja ABBA’t ja Bonnie Tyler’it. õnneks mu isa õpetas mind juba väiksest peale head muusikat kuulama. aitäh, issi.

brooke hogan helistas ja ta tahab oma blogi kujundust tagasi. mitte, et ma halva pärast, aga see on halb. et mitte öelda väga halb. loetamatu much?

täna peaks lasagnet saama. ostsin ahju ja triikraua..

lugu.

nüüd lähen teen pitsat. vot.

sain tunde, mis lubab jälle kirjutada. millegipärast inspireerivad mind kõige enam mu vanad kirjutised, kus mõtlen ja kirjutan ja olen mina. siis kui mul elu oli. või siis tegelikult. mõtlesin täna, et ma ei taha olla blondiin ja loll blondiin. mu keskkooli ajalehes on sissekanne või siis pigem osa artiklist “Marianne Liblik on väga sõbralik ja jutukas nind võib kaasa rääkida vist küll ükskõik millisel teemal.” jätame kõrvale fakti, et nad on mu nime valesti kirjutanud, ehkki ma andsin oma parimad aastad sellele koolile, ja keskendume sellelel, et ma olin tark. ma lugesin nagu segane ja õppisin ja mul oli eesmärk. ma tahtsin saada ülikooli. nüüd, kui olen selle saavuanud, olen kaotanud oma mõtte. pean uue eesmärgi leidma. ja see pole lihtne, eriti kui minu aspiration on ilmselt pere. well. kuid samas ma tahan olla karjäärinaine ja asjalik. ma ei.. ma isegi ei tea, mida “ma ei..” ja see on lihtsalt halb tunne. ma olen jälle hakanud kirjutama. natukene, aga siiski. ehk on nii hea. ma ei olekurb, vaid lihtsalt tahan midagi endast välja saada. kellega ma sellest räägiksin? maarjaga, keda ma enam peaageu üldse ei näe? või pensa-mardi-rannoga, kes ei suudaks minu juttu elusees tõsiselt õtta ja keda ma näen/kellest kuulen veel harvemini? mu ema ütles mulle kord, et tal oli üks  hea sõbranna ülikooli ajal. ma ei taha lõpetada nii. see on kurb. on kurb, kui sul on ainult üks inimene, kellega rääkida ja kellega koos lollusi teha ja mõelda. ja umbes selles seisus ma praegu olen. ehkki, olen ka asunud seda viga parandama ja paiguti ka juba õnnestub.

gaash, mu jalad surevad ära. istun nimelt laua peal rätsepaistes, läppar pooleldi süles, pooleldi aknalaual. aluspesus ja maikas. nii on kõige mugavam. ning radika keerasin madalamale kuumusele, et midagi ära ei sulataks.

lugu vahelduseks.

ja 10 min hiljem. unustasin end youtube’i Hadouken!i vaatama. ja kõht läks tühjaks. ilmselt tuleb midagi selga panna, enne kui kööki askeldama lähen.

mõtlen nüüd, kummast alustada. okei, võtame intsidendi, milleks on surm raekoja platsil. kõnnin koju ja näen kassi. kass vahib midagi õudselt pingeliselt. üritan välja mõelda, mida ta vahib ja siis näen tuvi. tuvi, kes on suled puhevile ajanud, et soe oleks, ja kössutab keset platsi. kass teeb oma trikke ja lippab tuvi poole. viimasel sekundil saab peaaegu-ohver lendu tõusta. ja kuna ta on segaduses, lendab ta vastu kinnist päevavarju. noh vastu ühte neist päevavarjudest, mis suvepäevadel kohvikute kliente päikese eest kaitsevad. ja siis on eriti naljakas - tuvi oleks nagu esmaklassiliselt purjus (nagu mina viimati Zavvis käies - 4 sipsikut EI OLE hea mõte) ja lendab ringi või siis pigem kaheksat. lõpuks kukub ta maha ja kass, kes tal sabas jooksis, saab lõpuks oma auhinna ning kõnnib uhkelt minema, tuvi hambus. mainiks veel, et kui tuvi vastu varju lendas, käis kõva mats.

ja raamat on “joomahullu päevaraamat”.

Neljapäev, 2.4

[...] Kristian visaks endale kaks mingit kuradi kanget valuvaigistit näkku ja kustus kümne minuti pärast ära. jäin üksi jooma nagu loll. Teha polnud eriti midagi, sestap otsustasin sõpsile toodud puskari eest tasuda ja ta õudse habemetüüka maha ajada. tõim vannitoast habemeajamisvahu ja pardli.olin juba parasjagu lakku täis, sest päast habeme ajamist ei leidnud ma kusagilt enam Kristiani kulmukarvu. mõtlesin, et näen kindlasti luulusid, ja kobisin lavatsile põõnama

Reede, 3.4

ärkasin ehmatuse peale. vihkan seda üle kõige maailmas. vannitoast kostis hüsteerilist karjumist, millesse oli segatud ka nuttu. ronisin lavatsil alla ja läksin vaatama, mis lahti on. kristian vaatas oma molli umbes sentimeetri kauguselt peeglist. ta hakkas mulle seletama, et tal on vähk. jäin suu ammuli sellise ülestunnistuse peale imestama.siis seletas ta, et oli kuu aega tagasi hakanud habet kasvatama. nüüd olid lisaks habemele kadunud ja kulmukarvad ja ninaots nägi välja nagu naerev miniviiner.

tappev much?

Edit. kui ostsin endale roosa maika ja näitasin seda tarvole, sain vastuseks “mis ajast SINA roosat kannad?”

Edit2. sitaks hea lugu. Warren Zevon - My Shit’s Fucked up. Youtube’i link.