masohhistlike kalduvustega neiu mõminad.

A Tale of a Mad Dog and an Englishman, Ruins Retsina - and Real Greeks. John Mole.

Homseks on vaja raamat läbi lugeda ning essee kirjutada. eks ma tegin siis endale presskannu täie Pina Colada teed, võtsin kõrvale tumeda šokolaadi, mis juba mõnda aega ootab hävitamist ning asusin lugema. minu puhul on lugema hakkamine tõeline ettevõtmine: tuleb voodi ära teha ja riidesse panna ja hea muusika mängima. nagu kohtingule läheks. hea tunne peab olema. eriti, kui tahan, et midagi külge ka jääks. sest lugeda ajaviitmise pärast ei ole pooltki nii hea. lugeda tuleb emotsiooni ja teadmiste ja fantaasia pärast. kus see oli..?

Me elasime oliivisalus Ateena äärelinnas. Meie rõdust kasvas läbi iidvana puu. Köögi kraanikausi juurest avanes vaade Parnise mägedele, vannitoa kraanikausi äärest Pendeli  mägedele. küdooniad ja astelpihlakad kasvasid eesukse kõrval, mõrud apelsinid, millest moosi keedetakse, tagaukse juures. Vastavalt aastaajale korjasime me viigimarju, aprikoose ja viinamarju. me virgusime rästaste sädina peale ning uinusime ööbikulaulu saatel. Enamik päevi aastast olid päikesepaistelised ning vein odavam kui vesi. See oli nagu öö ja päev võrreldes Londoni lõunaosaga, kus me varem elasime.  - lk 9

Just selliste kirjelduste tõttu meeldibki mulle lugeda vahemereäärseid alasid ja kohti kirjeldavaid teoseid. või vaadata sarnaseid filme. mitte kunagi ei unusta “Under the Tuscan Sun”i - raamatut, mida lugedes ka südatalvel tekib tunne, et nüüd võiks välja minna, et viinapuid pügada ja terrassil klaasikest veini juua kuuma päikese paistel.

Raamatud on paremad kui filmid. filmi vaadates näed enamasti kellegi teise nägemust, kuid raamatus on kõik oma. isegi kui mitu inimst loeb üht ja sama kirjeldust, siis see, mida nad vaimusilmas näevad ning hinges ettekujutavad, on erinev. kasvõi puude rohelus on igaühe jaoks erinevat tooni. kellele kuuseroheline, kellele varakevadise kaseroheline. igaüks näeb täiuslikkust nagu tema seda ette kujutab. ja minu jaoks on täiuslikkus vahemere kliima ja loodus ja õhk. mina tahan tulevikus olla finantsiliselt nõnda kindlustatud, et saan osta väikese vana merevaatega villa, mille ümber on viinapuud ja küpressid.

Pisike valgeks lubjatud majake sinise ukse ja siniste aknaluukidega puutumatul saarel maalilises külas, supelranna lähedal, ja tavern kohe nurga taga… - lk.1o

seoses aktsiooniga “mari-anne võtab kaalust alla” olen musta augu äärel: i have nothing to wear. kõik on kas suur või talvine. ja must. kui mitte must, siis vähemalt liiga tume. suviste maksikleitide jaoks on veel vara, aga pikkade varrukatega kampsunite jaoks liiiiiga soe. oh seda naise elu küll. ja muidugi olen ma liiga pirtsakas, et ükskõikmida poest selga osta. kõige hullem ongi see, et tavaliselt on mul välja kujunenud kindel pilt asjast, mida tahan. ja kas sa arvad, et seda on täpselt sellisena nagu tahan? muidugi võiks ju õmbleja juurde minna, aga see eeldab suurema koguse raha olemasolu ning hulgim aega.. sest kangas tahab leidmist-ostmist, lõige välja mõtlemist, riietus pidevat proovimist. OMG. oleks mul aega ja õmblusmasin, õmbleksin ise. mul on peas niii palju ideid, mis mitte kunagi sealt päevavalguse kätte ei jõua.

selles suhtes oli kreetal ülim - küsimusele “mida selga panna?” oli ainult üks vastus: kleit ja selle alla rannariided. kordagi ei tekkinud probleemi, et see ei sobi või too ei istu. selle palavuse tõttu oligi kleit ainus aktsepteeritav riideese.

blah.

täna on sünnipäev Monica Lin Brownil, esimesel naisel Afganistaanis. neiu saab 22. wowsa. ja kui lugeda, mida ta seal teinud, on eriti awesome.

I will never be the woman with the perfect hair, who can wear white and not spill on it.

võid ise arvata, millega ma tegelen.

ja FBsse viskasin paar Kreeta pilti. ofkoors iseendast loodusest ja sidrunitest tulevad ka kunagi.

sügisel kaduma läinud noormees tõmmati emajõest välja. alles nüüd. mõtlesin, et kirjutan midagi ilusat. ise teda ei tundnud. üldse mitte. aga kurb on sellegi poolest. täna piki jõge konsumist taskuni kõndides oli selline väga kõhe tunne millegi pärast. nüüd sisi tena, miks. alati kui üle jõe kõnnin, kujutan hirmuga ette, kuidas keegi sisse kukub. ja mida mina siis teeksin. mida ma teha saaksin? järele hüpata? ma ei ole michael phelps, et kellegagi koos suudaks välja ujuda. või isegi üksi voolule vastu panna. kui paljud suudaksid sellises olukorras kainelt mõelda ja päästeametisse helistada. või kuhu iganes helistatakse. kuhu peab üldse helistama? USAs lihtne jah, 911 - filmidest ju hoolega teada. aga eestis? oli vist 112, aga pead ei anna.

uppumissurm on hirmutav. sa oled külmas ja abitu. hingata ei saa, sest mõistus ei luba. aga varem või hiljem käivad refleksid mõistusest üle ning tõmbad kopsud õhu täis. kuid see ei ole hädavajalik ja igatsetud õhk.

näo kokkupuutumisel külma veega aeglustub inimese südametegevus 10-25%. järgmisena sulguvad peened veresooned, et ajju jääks rohkem verd. mida sügavamasse vette kukud/hüppad, seda rohkem tõmbuvad veresooned kokku, et ülakehasse jääks rohkem verd ning kopsud ei saaks kokku surutud.

Virginia Woolf  |  Jeff Buckley  |  Grigori Rasputin  |  Percy Bysshe Shelley

kevad on lõppemas. panete tähele, kuidas puud muutuvad järjest rohelisemaks ning võililli on kõik kohad täis? ilus. mustad tüved ning roheline lehestik. iga päevaga läheb väljas soojemaks, varsti ei tahagi enam õue astuda - ma ei ole eriline kuuma inimene. ehkki mõnusa briisiga on päris hea.

I came here with a load and it feels so much lighter since i met you.

sain teada, et noormees, kellest olen natuke huvitatud, flirdib kõigega, mis liigub.

kuulake seda lugu. väga hea on.

i do belive i am in love. eelmises sissekandes nähtav pilt ei valeta. kui siis nii palju, et veelgi ilusam on. rohelust kui sellist väga pole, kuna kõik on kuiv, aga mis siis. kõik kohad olid oliivisalusid täis. saarel oleval ena kui 35 mio puud. ja meri oli nii sinine, nii sinine, nii sinine. ja ilmad nii soojad. lõplikult läksin siis ühe kleidiga, aga sest polnud hullu - kolmapäevaselt laikilt ostsime kaks uut. laiki on sis kord nädalas (seal linnas) toimuv tänavaturg. ja viimasel linna tiirul sain uue (paberist) kübara ning imearmsa käevõru. ja need söögid… yummy. giros on üks parimaid asju.

there will be pictures. kuna kaamera läks emmega võrru ja mina mitte, siis läheb natuke aega.

pealpool pilvi on omaette maailm.

ja tegelikult kijutasin saarel olles mõned asjad üles, aga kuna ma tõesti peast nei ei mäleta, siis jõuavad nad siia, kui kõik need lehed üles leian. või öelda, et sealsed vanamemmed on nagu Yodad… kui rohelisus ja veidrad kõrvad välja arvata.

ma olen olnud ohtralt hõivatud. vahepeal oli volber ja.. või siis ka mitte. võin öelda, et mida iganes ma teinud olen, olen sellega rahul.

me lähme emmega kahekesi Kreetale. juba sel pühapäeval ehk siis 9.05. can’t wait. pakin tasapisi kotti. homme hommikul sõidan võrru, kuna kohvrid on seal, ning pühapäeva homikul lähme 8se bussiga päälinna, et siis 13:55 lennukisse astuda. oli vist 13:55. ja muide, ma olen airplane virgin. tegelikult olen ühe korra varem sõitnud, aga siis olin kolmene ning sõit oli hiiumaal tallinnasse. nii et see vist eriti ei loe. ning see väljend paar lauset eespool… courtesy of Gerly. mu kaasavõtu nimekiri on ka valmis.

sinine kleit, korallikarva kleit, gladiaatorid, bikiinid, valge kübar, militaarjakk, teksad, hügieenitooted, fuksiakarva sall, must kott, ID, t-särk, roheline pluus, must korsett, valge kleit, hõbedased rihmikud, lilla kleit, rätik

kui märkad, siis sokke seal nimekirjas ei ole. ainsad sokid, mis reisile saavad, on need, mis mul lennukisse astudes jalas on. mul on täielik plaan kõik see nädal aega ilma sokkideta ringi lasta. eestis ju ei saa veel. liig jahe on õues. sama käib ka pesu kohta. bikiinid only. tahan laiki’lt puuvilju osta ning valgel liivarannal peesitada. ja sini-sinises vees ukerdada ning knossose varemeid näha ja kui väga veab, ehk saab ka santorinile.

just to get me in the mood.

eks siis näeb-kirjutab-kuuleb, kui tagasi olen. mitte eriti pruun, sest hügieenitarvete alla kuulub ka 50SPF päikesekreem. aga arvutit kaasa ei võta, sest pagan teab, kuidas on neil lood seal tasuta wifidega.

ning enne minemist pean täna veel kirjutama essee ühel teemal eesti keskajast. 600 sõna ja teemade valik on etteantud, aga ega need eriti toredad ole. ning lennukisse saab kaasa veel Balthasar Russowi “Liivimaa Kroonika”.

When preparing to travel, lay out all your clothes and all your money. Then take half the clothes and twice the money. - Susan Heller

just avastasin, et kui peaks juhtuma, et inimkonda tabab zombie-viiruse levik, olen ma omadega sealsamuses, kus päike ei paista. kui mitte kohe, siis vähemalt üsnapea. miks? kes toodab juurde Imurani, Imigrani ja paratsetamooli, kui enamus zombid on? ja ilma nende ravimideta olen ma fu**ed.

rebasreferaati toppisin lõpuks ka need viited ära ning saatsin magister cantandile.

käisime Triinuga Date Night’i vaatamas. mitte kõige hullem. palju on paremaid. kuid selles filmis on minu all time favourite tagaajamisstseen. kaks autot on ninapidi kinni kiilunud. ja siis üks sõidab tagurpidi ja teine edasi ning siis vastupidi. üks neist on väga seksikas audi ning teine NYC kollane takso. lovely. ning stseeni muusika. even lovelier. selle looga meenub alati sandri autos sõitmine. sest tal on enamasti just see plaat peal. ja ma sain mäkist kõige armsama rohelise draakoni lasteeinega.  ja tal käib suu lahti ning tiivad liiguvad.

eest on täitsa tapja. tseki sarvi *insert evil smiley here*

küljelt aga kõige tšillim üldse.

peaks talle midagi nimeks panema. Norbert. jah, Norbert.

ja siin natuke enne teise minuti lõppu on näha ka killukest sellest tagaajamisest.

väljas sajab vihma. päris hea on.