ma ei ole just eriline kurtmise ja hädaldamise fänn, kuid täna pean kurtma. mul on kaks eksamit ees, oleks teinud referaadi, oleks kolm, raamat vaja lõpuni tõlkida (u 13pt jäänud), tööl käia ja ellu jääda. ja ühest ainest kukkusin juba läbi. ja kardan, et tänane eksam läks ka sinna, kus päike ei paista, ever. ilmselgelt olen endale natuk eliig apalju kanda võtnud ja seega olen viimased paar-kolm päeva paanikas olnud. ja ei ole hästi maganud, ehkki kaua, ja täna nägin oma lõunat kaks korda ja palavik on ja nõrkus ja üldse sitt. ja peavalusid ei tohi ka unustada. migreeni veel pole õnneks olnud, sülitame nüüd kolm korda üle õla, aga mingisugused nilbused ikkagi. matahan, et kõik oleks juba tehtud ja ma oleks teel Aresse ja naudiksin lumelauda ja puhkust ja vabadust ja külma. mitte seda paska, mille ise endale kaela olen tõmmanud enda esmakordse ülehindamisega. ma ei ole kunagi tundnud, et ma ei saa hakkama. kunagi on ilmselgelt esimene kord. aarghagsdpgsdj glfsdg dskghsdhgjsdf osdijfoisdj. täpselt nii vihane olen iseenda peale ja maailma peale, ehkki viimaseks pole eriti põhjust. türavittumunni.
nüüd on parem. sai aasta kurtmine jälle ära kurdetud ja nüüd hakkab kõik paremaks minema. ma ei vea kedagi alt.