masohhistlike kalduvustega neiu mõminad.

eile sattusin täitsa kogemata nägema sellist saadet nagu Eesti Top 7. ning neil oli kolmandal kohal Badass Yuki oma looga Changeling. Seda lugu olen (taaskord) juhuslikult näinud veel ETV pealt. juba esimene kord jäid nad kõrva ja silma (tuleb tunnistada, et vokaaliandev noormees on igati.. söödav). aga mitte ainult seda. nende heli on põnev ja hea. mitte üldse eestilik. paar nädalat tagasi laususin emmele, kuidas eestlased ei oska muusikat teha. üldjoontes that is. kuid seekord pean oma sõnu sööma. video on hea ja lugu veelgi parem. ning mis eriti ilus - poisid annavad 31. juulil PlinkPlonkis šõu ning see on üks neist, millest ma ilma jääda ei tahaks.

pildi sain siit.

kuula ja vaata neid myspace’st. mina tean, et mina küll kuulan.

pärast pisikest uurimist avastasin, et eelmainitud kuupäeval toimub PlinkPlonk the festival. ning seal võtavad pillid kätte veel sellised nimed nagu Seeland, Kapitan Korsakov, Id Rev jt. Ja Id Rev’i tahan veel näha. ei mäleta (ja ei viitsi kontrollida), kas neist olen kirjutanud, aga nad on head.

Ülejäänud esinejaid saab vaadata PlinkPlonki lehelt.

pidustused selleks korraks siis läbi. ja mina ka. pean ütlema, et tore oli. hoolimata kõigest sellest jooksmisest ja paarist hammaste krigistamisest. kui asjad on korraldamata, ei ole hea. isegi kui need asjad on kõigest cantusetegemised. jah, saan aru, et “kõik on sõbrad”, aga vahel tuleks asjad ikka enne läbi ja välja mõelda.

eile olevat olnud väga head teatrid. nii ksv!! oma, kui ka reb!!. mitte, et oleks näinud. siinkohal mainin, et meile oleks konventi ikkagi vaja videokaamerat, et selliseid asju järgmistele põlvedele jäädvustada. või siis neile, kes köögist välja ei saa.

homme on naistepäev ja konsumis müüakse meeldiva hinnaga tulpe. võite ise arvata, millised endale ostsin. või tegelikult ei tulegi arvata. ma nii kui nii näitan ära. vaja ju eputada oma uue telefoni kaameraga.

ma üritan nüüd aru saada, kas värvid võiksid olla paremad või mitte. kui kuna tegemist ei ole siiski fotokaameraga, vaid telefoniga, ei pane pahaks. ja muide.. saan ka valida, tahan välku või ei.

täna hommikul oli pudruhommik. või siis pudrunommik nagu trükkisin mõne pildi pealkirjaks. mul tunne, et sõrmed on liiga suured. nii palju siis mu naiselikest kätest. aga mitte see ei olnud tähtis.. hoopis see, et tegin ära oma rebasreferaadi esitluse. Pluutost. ja mitte koerast, nagu pidevalt rõhutan. kui olin valmis, sain kolistamise. teadmatutele teadmiseks, et C!I!s ei plaksutata (muidugi võib), vaid pigem sahistatakse jalgadega vastu põrandat. see siis selleks, et kui sul sokk parajasti pooleli või teetass tühjendamisel, ei pea sa mitte meeldivat tegevust pooleli jätma. : D. ja sahistamine on tavaline. kolistamine (kontsaga vastu põrandat löömine) natuke vähem tavaline. ja kui tuli pärast vilistlane ütlema, et tema (ja ilmselt ka teiste) arvates oli mul hea asi tehtud, olin eriti uhke. eriti arvestades, et sellest inimesest võib jääda tihti mulje, kui rangest ja (konstruktiivse) kriitika austajast. aga mulle ta meeldib. referaadis kasutasin ka kaht videot: esimene ja teine. ning kuna paluti, lisan need ka meie siseinfosse : ).

ma olen nüüd väsinud.

ning tänu Siirile, on mu uuel südameasjal ka nimi: Pluuto. olles valge ja sinine, võiks küll Neptuun paslikum olla, kuid Pluuto on minu lemmik.

ahjaa. pildi värvide seisundit võis seletada ka see, et ma ei olnud võtnud kaamerasilma eest ära kaitsvat kilet. go me.

ning teeks reklaami. või noh mitte reklaami, aga levitaks. üks petitsioon, millele mina andsin allkirja. kui sulle meeldib, anna ka. petitsioon on saadaval siin.

ma olen haigeks jäänud vist. kogu aeg on külm ja hullem nohu. magada ei saa. gerly, too mulle hiinakat ja tule seltsi. ehkki taanist eestisse nii kiirelt ei jõua. ning gläm on praeguste andmete järgi 15nda märtsini suletud. õnneks ostsin lihapalle ja tomatipastat.

O bed! O bed! Delicious bed! That heaven upon earth to the weary head. - Thomas  Hood

õnneks siiski ei ole tegemist morbiidse pealkirjaga, vaid.. või noh.. pealkiri on küll morbiidne, aga sisu ei ole : ). kallis kadri, palju õnne. nüüd saad oma uhke uue (praegu veel ema) tekliga ringi kõndida ja värvilisena end tunda. you shall be missed.

nagu näha, on kommerss kätte jõudnud. seekord siis kevadkommerss, kui 7.märtsil saab C!I! loomisest täis 86 aastat. oleks ma vaid inimene, kes nutab teiste juuresolekul.. mu ripsmetušš ei oleks siis mitte enam silmil püsinud… pigem silma alla liigelnud. homme on õestus ja perekonnaõhtu Neo Baltias (ehk sai õigesti) ning pühapäeva hommikul pudruhommik, kus kannan ette ka vaevaga (kaks päeva) ehtud referaadi Pluutost.. taevakehast that is. ehkki koera pilt on seal ka olemas.

ja kui mina kunagi värvid peaks mingi õnnetuse ja gerly meeltesegaduse tõttu saama, siis palun, ÄRGE laulge mulle sõprade laulu. üldse mitte ei taha!!! tehke parem minu leibcantust. selle jaoks annan juba siin ja täna loa ära. ma ei taha mõelda “kurat teab, mis moodi tal seal läheb” või midagi sellist.

jah. täna hommikul viskasin end voodisse pikali ja olin suundumas unedemaale, kui kuulsin karmeni äratust. sain magama nimelt poole 7 paiku C!S!s oli tore. ja C!F!E!s oli ka tore. “tore” ei ole üldse hea sõna. sest see ei väljenda midagi. täieti neutraalne sõna. sain seltskonda ja muusikat ja nalja. oleks tantsida ka saanud, oleks veelgi parem olnud, aga ei taha, et C!F!E! värvikandja peab rebasele ütlema, et kutsugu mind. siit ka too äraütlemine. kui sa ainult tantsiksid. aga kuna tean, et sulle ei meeldi, ei vihjanud ka.

pärast tegin cantust. ning minu fiducit kõlas üle 7 kohaliku rebase fiduciti, mis sai nende jaoks tähendada ainult üht.. jah… purjus madrustest laulmine on ilmselgelt minu rada, sest sain nii mõnegi positiivselt üllatunud naeratuse ja pilgu osaliseks pärast maha tagasi istumist. it felt good. oleks võinud ka mässajate laulu teha. külalisõhtul tegin ning sain ksv!! aplausi osaliseks - olevat keeruline lugu, mida juhatada. SavOs külas käies panin tähele, millise naudinguga nad laulu juhatavad. kõik kaifivad kõrgemal levelil ning juhatamine ise jääb vahel soiku. kuid lõbus on kõigil. miks meie nii ei tee? meil lihtsalt seistakse ja lauldakse. isegi jalaga rütmi ei lööda. mina valin edasipidi cantuseks ainult laule, mida saab lõbusalt teha. ei ole mingit igavlemist. nüüd tuleb veel leibcantus korralikult pähe õppida (no algusega on hooleta, aga viimaste salmidega on veel raskusi tuleb piinlikkuega tunnistada).

ning nähtavasti olen mina üks neid inimesi, kes oskab elu lõbusaks endal teha. tänan, Art.

ahjaa. C!F!E!le sain näpu peale. seljale, aga peale siiski. be creative siinkohal vihjeks, kuna me siiski ei suutnud kokku leppida, mida ma tahan. või noh… mina tean, mida ma tahan…

kuna seda muusikapala ei ole jõudnud veel sikutada, saate lingi. weezer - (if you’re wondering if i want you to) i want you to. ja ma tõesti tahan.

bussis. pitsakarbi peal. ma armastan lume kuule. noh, neid Snow Globe.. neid, mida raputades hakkab neis lumi sadama ja lendlema. talv ilma külmata. rahu, vaikus, puhtus. täiuslikkus. väljas on külm. lausa liiga külm minu jaoks. olen peaaegu et lõpetanud jõulukinkide ostmise. üht oleks veel vaja: Indla kuuse alla reedeks. mulle öeldi midagi. täpsemalt küsiti. ei tea, kas tegemist oli vihjega, kuid igaks juhuks valmistusin. või tegelikult oli mul see mõttes juba enne - paar päeva varem. andmisrõõm etc. bussijuht jättis ukse lahti; külm hakkas.

täna eksamil ei käinudki. eile sai Gerlyga Miris käidud, milles ei pidanud pettuma. meeldiv teenindaja, maitsev Kiievi kotlet ja mõnus atmosfäär. ma armastan jõulueelset aega. just neid viimaseid poolteist nädalat. isegi kui lund ei ole, on õhus ikkagi seda hõngu. seda erilist nüüd-tuleb-kohe-midagi-fantasilist hõngu. just nagu enne esimest suudlust. kerge ootusäevus, kud samas täielik kindlustunne ja rahu. süda lööb metsiku kiirusega. kõik, mis tuleb,väärt seda väikest närvieerimist ja hirmu.

isegi kui kõik on läbi, ei kao see õnnelikkus kuhugi. vahel ainult peitub. kuid alati enne järgmist murrab ta taas välja ja teeb näo, nagu eioleks ta kuhugi kadunudki.

elu ei ole evolutsioon. elu on kõigi asjade kordus.