masohhistlike kalduvustega neiu mõminad.

taasavastasin, kui hea lugu on ikkagi Genialistide ja Lea Liitmaa “Armastus”.

võin helistada kaubanduskeskusest
võime kõõluda maailma serval
võime rääkida tühistest asjadest

võin olla su mina ja teine
ma võiks olla su akude laadija
ja võib-olla su hommikueine
või kraadiklaas

väljas on külm ja kõnniteed on jääs. jah, päeva oli hea ja kevadine, kuid nüüd on veebruarikülmus tagasi. õhtul ukerdades alla Narva mäest, oleksin umbes kaheksal korral selili lennanud. ukerdades on kõige õigem verb siin, kuna kõndimiseks seda nimetada ei saa. miks? sest käed natuke laiali ja kontsadel liikumine ei ole kõndimine. auf keinen fall. muidugi võiks täistallaga jalatsid jalga panna, aga milleks? kui suudad talvel Eestis kontsadel liikuda, pole tasakaaluga mingeid probleem mujal liigeldes.

naistepäev möödus vaikselt. väga vaikselt ning seega nii nagu mulle meeldib. mõned head sõnumid sain ja ühe kallistuse. ja mida muud tahta? üritan veel ühe sõnumi autorit kindlaks määrata, kuna ei ole üldse kindel, milline neist sama nimega noormeestest mulle selle saatis.

homme on international day of awesomeness. kuidas tähistada? just be awesome. nõnda lihtne ta ongi. sellele tuleb küll RSVP’da positiivselt.

ja nii ongi hea. just nagu me oleme.

minu sisse sa ei näe.

keiti, mäletad? sa oled õnnelik. ja seda on näha ja kuulda.

miks mitte pidutseda hommikuni? ja nõnda nädal aega järjest. ja siis lasta ennast taaskord sissekirjutada TÜkliinikumi sisekliinikusse. vist siiski mitte. ma ei ole see neiu, kes pidevalt joob ja laaberdab. tegelikult mulle isegi ei meeldi purjus inimesed. mõtlen selliseid, kel keele pehmustase raskendab sõnade selget välja hääldamist. häiriv kui aus olla. ja alati ei pea särama. vahel võib lasta seda teistel ka teha. lihtsalt ei jõua.

täna oli kõige ilusam lumesadu. suured räitsakad. ja tihedalt.

in love with this song.

nüüd puhkan. poen sooja teki sisse, vaatan mõned sarjad ja olen.

miks? sest meie gerlyga jõudsime järeldusele, et see on igati hea lugu. eriti osa sellest

’cause the spaces between my fingers
Are right where yours fit perfectly

ma ei saa midagi parata, et mulle seda sorti asjad meeldivad.

we did not change as we grew older; we just became more clearly ourselves. - Lynn Hall

nüüd on esimene täiesti vaba päev pärast päris mitut nädalat. ma parem ei mõtle millelegi, kuna kui mina millegi üle oma pead vaevan, läheb kõik võimalik nihu ja minu soovidele täpselt vastupidi. üritan peaaegu et paaniliselt leida head lugu, mis aitaks kaasa selle sissekande arengule. sünni juures oli The Courteeners’i That Kiss. kuid see ei andnud piisavalt. kõige kurvem on see, et mu iTunes näitab, et olemas on “2746 songs, 7.5 days, 14.15GB” ja valida ei ole ikka midagi.

ma pean ostma endale konksud, millega saab kardinad eest ära hoida. pagana pärast, kaua ma siin kunstliku valguse käes istun!

eile oli mul Gerlyga mõnes mõttes heart-to-heart jutuajamine, mis arenes edasi… irvitamiseks naljakate nimede üle. tean - olen ebaviisakas, aga no kuulge. vahel tundub, et vanemad vihkavd oma lapsi, kui neile nime valivad-panevad. such as Õnnela. kuku pikali ja murra jalg. miks panna lapsele ülikeeruline nimi ja siis kurta, et keegi ei oska seda hääldada / kirjutada või siis et last narritakse koolis. dipshit vanemad. “dipshit” on viimasel ajal mu lemmiknimetus inimeste kohta, kes.. noh ongi dipshits. see kõlab siiski armsalt, kuid väljendab minu natukest negatiivsust. mitte, et oh-ma-olen-eluvihane. ei-ei. just, et.. siiski antud juhul olen ma siiski pahane selliste vanemate peale. ja sõna tähendus ja emotsioon sõltuvad väga suuresti kontekstist. dziisas.. olen hakanud tagaajama mingi väääga veidrat mõttelõnga. aga selle võite süüdistada Death Cab For Cutie - Meet Me on the Equinox. jah, kullakesed, see on see uus New Mooni lugu. iseasi kui uus ta nüüdseks juba on, kuid minu jaoks siiski. ma isegi ei mõista, mis mind täpselt selle loo juures paelub: on see meloodia või loo tugevus ja tempo, sõnum või hoopiski Benjamin Gibbard’i  (ja Zooey Deschanel’i abikaasa) mõnus hääl. või äkki hoopis kõik eelmainitud kokku. sest on ju teada, et ühtegi heliteost ei tee heaks ning kõrvale meeldivaks ainult üks komponent, vaid kõigi seotute pingutused kokku. kas Beethoveni Kuuvalguse sonaat oleks sama kuulus, kui fantastiline oleks ainult parema käe viis? kas miski oleks üldse parim, mis ta olla võiks, kui ta on ühe inimese kätetöö?

No man is an island entire of itself; every man is a piece of the continent, a part of the main. - John Donne

kui ma peaksin surema, tahan olla organidoonor.