masohhistlike kalduvustega neiu mõminad.

selleks semestriks on vist kooliga kõik. jumal tänatud. ehkki euroopa pronksi- ja rauaaja hinnet pole veel välja pandud. keskaja juba feilisin, niiet jah…

aga nüüdsest plaanin võru pesitseda. esmaspäeval näitan veel tartusse nägu, käin valves, koristan, viin Gerly paberid ära ning kolin viimase varanduse korterist välja.

alati võib mulle võrru külla tulla.

nüüd aga võtan kassi kaissu ja suundun voodi poole. eile sain ainult 5 tundi magatud.. ilmselgelt natuke vähe. ja seda juba teist korda sel nädalal.

Meid on siin ilmas enam kui 6,8 miljardit. ja need on viimased andmed. nõnda viimased, et lausa selle aasta esimesest juunist. Euroopas 710 miljonit ning Eestis 1,3 miljonit. Kus on kõik need inimesed? või veelgi parem küsimus, kus on kõik need mehed? natuke matemaatikat. ning ei, matemaatika ei ole üks mu tugevaid külgi.

võib eeldada, et umbes pool rahvastikust on mehed ehk siis 0,65 miljonit. homoseksuaalseid inimesi on erinevate uurimuste kohaselt 2-13% ehk alles jääb 565 000 ja 637 000 “sirget” meest. Neist allesjäänutest umbes 68% on vanuses 15-64, mis teeb siis 430 000. võtame veel natuke maha, sest ilmselgelt 15 on way too young ja 64… don’t get me started. ma võtaks umbes poole maha.. igaks juhuks… ehk siis ligikaudu 200 000 meest, kellest veel vähemalt pooled on hõivatud. kas te kallid vallalised naised saate aru, et terve Eesti peale on ligikaudu 100 000 vaba ja vallalist 20-30 aastast meest? Kui sellest arvust veel maha võtta narkomaanid ja muidu kõlbmatud mehed, siis mis jääb alles…

võib-olla kõik naised ei olegi mõeldud elama kellegagi koos. vahel ainus, mida vajad, on head sõbrannad ja fantastilised kokteilid.

homme on eksam. üks hullemaid vist üldse. ning eriti hulluks teeb selle fakt, et ma ei ole peaaegu üheski loengus käinud. eks ma siis istun siin utlibis raamatute taga ja üritan midagiGI meelde jätta. kahtlen, kas õnnestub. aga tegelikult oleksin palju parema meelega kodus teki all ja mängiks simsi. kui gerly mängib kolme, siis mina teist. olen ka kolmandat proovinud, aga siiski kaks on parem.

kreeka keele KT tegin täna ära. ei olnudki nii hirmus, kui arvasin. 45 min ja valmis. ning siis leidsin ukse tagant veiko. või täpsemat - tema leidis minu. valmistus seal inglise keele raamatu raportiks. ajasime juttu ja killisime sääski. no neid on liiiiga palju ja igaaaaal pool. eriti tüütud.

mul on karvane tunne, et pakin kolm raamatut kotti ja komberdan koju. hullem laip. aga samas… kella 19 ajal pidi toimuma kohtumine C!R! rebastega.. ehk kannataks veel mõnda aega siin ära, et siis sinna minna. kasvõi natukeseks.

kurat, küüned tuleb ära viilida - trükkimist takistavad, põrsad.

aga avastasin, et pean ainult kolm eksamit tegema see sess. nimelt moodustavad uuskreeka kaks KT ja essee kokku arvestava. issand, kui hea meel mul on. ikka veel. lausa kaks päeva juba. eileõhtusest õppimisest ei tulnud ka midagi välja, kuna koju jõudes olin väss ja vajusin kiiktooli mingit briti krimikomöödiasarja vaatama. päris hea olli. ning siis vajusin voodisse ja uni tuli kiirelt. eks see 7 tundi autoroolis andis tunda ka.

Kuidas teil eksamitega on? mis lõbu on niisama kirjutada, kui keegi ei kommenteeri. let’s interact, people!

raamatuga olen jõudnud 224ndale leheküljele. kokku on 292, mis tähendab, et….68 on vist veel jäänud. not too shabby arvestades, et alustasin natuke üle kolme tunni tagasi. damn, ma loen kiiresti.

Aga täna on see päev, kus koosolekul valitakse järgmiseks semestriks uued ametnikud. pärast eilset tundub, et mul on võimalus üks nist saada, kui üritan enne õhtut mite hõisata ja asja ära sõnuda. tahaks küll tegelikult. kui tore oleks seltskondlikult joogas käia näiteks? kõik on läbirääkimiste küsimus.

aga nüüd tuleb riidesse panna. koosolek ilmselgelt läheb täna pikaks ja pärast on plaan midagi teha. välja minna istuma kuhugi või tantsima. viimast pole väga kaua teinud…

ja ma soovitan kõigile mu pooleliolevat raamatut. John Mole - Elu nagu kreeka ε

seoses aktsiooniga “mari-anne võtab kaalust alla” olen musta augu äärel: i have nothing to wear. kõik on kas suur või talvine. ja must. kui mitte must, siis vähemalt liiga tume. suviste maksikleitide jaoks on veel vara, aga pikkade varrukatega kampsunite jaoks liiiiiga soe. oh seda naise elu küll. ja muidugi olen ma liiga pirtsakas, et ükskõikmida poest selga osta. kõige hullem ongi see, et tavaliselt on mul välja kujunenud kindel pilt asjast, mida tahan. ja kas sa arvad, et seda on täpselt sellisena nagu tahan? muidugi võiks ju õmbleja juurde minna, aga see eeldab suurema koguse raha olemasolu ning hulgim aega.. sest kangas tahab leidmist-ostmist, lõige välja mõtlemist, riietus pidevat proovimist. OMG. oleks mul aega ja õmblusmasin, õmbleksin ise. mul on peas niii palju ideid, mis mitte kunagi sealt päevavalguse kätte ei jõua.

selles suhtes oli kreetal ülim - küsimusele “mida selga panna?” oli ainult üks vastus: kleit ja selle alla rannariided. kordagi ei tekkinud probleemi, et see ei sobi või too ei istu. selle palavuse tõttu oligi kleit ainus aktsepteeritav riideese.

blah.

sügisel kaduma läinud noormees tõmmati emajõest välja. alles nüüd. mõtlesin, et kirjutan midagi ilusat. ise teda ei tundnud. üldse mitte. aga kurb on sellegi poolest. täna piki jõge konsumist taskuni kõndides oli selline väga kõhe tunne millegi pärast. nüüd sisi tena, miks. alati kui üle jõe kõnnin, kujutan hirmuga ette, kuidas keegi sisse kukub. ja mida mina siis teeksin. mida ma teha saaksin? järele hüpata? ma ei ole michael phelps, et kellegagi koos suudaks välja ujuda. või isegi üksi voolule vastu panna. kui paljud suudaksid sellises olukorras kainelt mõelda ja päästeametisse helistada. või kuhu iganes helistatakse. kuhu peab üldse helistama? USAs lihtne jah, 911 - filmidest ju hoolega teada. aga eestis? oli vist 112, aga pead ei anna.

uppumissurm on hirmutav. sa oled külmas ja abitu. hingata ei saa, sest mõistus ei luba. aga varem või hiljem käivad refleksid mõistusest üle ning tõmbad kopsud õhu täis. kuid see ei ole hädavajalik ja igatsetud õhk.

näo kokkupuutumisel külma veega aeglustub inimese südametegevus 10-25%. järgmisena sulguvad peened veresooned, et ajju jääks rohkem verd. mida sügavamasse vette kukud/hüppad, seda rohkem tõmbuvad veresooned kokku, et ülakehasse jääks rohkem verd ning kopsud ei saaks kokku surutud.

Virginia Woolf  |  Jeff Buckley  |  Grigori Rasputin  |  Percy Bysshe Shelley

i do belive i am in love. eelmises sissekandes nähtav pilt ei valeta. kui siis nii palju, et veelgi ilusam on. rohelust kui sellist väga pole, kuna kõik on kuiv, aga mis siis. kõik kohad olid oliivisalusid täis. saarel oleval ena kui 35 mio puud. ja meri oli nii sinine, nii sinine, nii sinine. ja ilmad nii soojad. lõplikult läksin siis ühe kleidiga, aga sest polnud hullu - kolmapäevaselt laikilt ostsime kaks uut. laiki on sis kord nädalas (seal linnas) toimuv tänavaturg. ja viimasel linna tiirul sain uue (paberist) kübara ning imearmsa käevõru. ja need söögid… yummy. giros on üks parimaid asju.

there will be pictures. kuna kaamera läks emmega võrru ja mina mitte, siis läheb natuke aega.

pealpool pilvi on omaette maailm.

ja tegelikult kijutasin saarel olles mõned asjad üles, aga kuna ma tõesti peast nei ei mäleta, siis jõuavad nad siia, kui kõik need lehed üles leian. või öelda, et sealsed vanamemmed on nagu Yodad… kui rohelisus ja veidrad kõrvad välja arvata.

just avastasin, et kui peaks juhtuma, et inimkonda tabab zombie-viiruse levik, olen ma omadega sealsamuses, kus päike ei paista. kui mitte kohe, siis vähemalt üsnapea. miks? kes toodab juurde Imurani, Imigrani ja paratsetamooli, kui enamus zombid on? ja ilma nende ravimideta olen ma fu**ed.

rebasreferaati toppisin lõpuks ka need viited ära ning saatsin magister cantandile.

sarnaselt gerlyle olen tõbine. enne näitas kraadiklaas 37,35. jah, mul on elektrooniline kraadiklaas, mis näitab kaht komakohta yey. for me. viskasin paratsetamooli sisse ja olin õnnelik. tukastasin tunnikese või peaaegu ning siis viskas üle. ronisin püsti, koristasin kööki, lausa ära, ning tegime karmeniga süüa. tema meisterdas kerge salati ning mina pekingi kanavoki. nämma. üks apelsin ootab mind ka külmikus. perfect. ometi kord saab pm kahekäigulise eine. samas, kolmekäigulise lausa kui apelsin magustoiduks arvata.

täna käisime raadi surnuaias vilistlaste haudu korrastamas. ühe juurde oli lehel märgitud, et seitsmes haud ja seal juures. tegelikult oli 31ne hauaplats. põõnev.

rebasreferaat pole ikka veel oma viiteid saanud. varsti pean hakkama tegelema juba euroopa pronkis- ja rauaaja referaadiga. seal mõtlesin, et kirjutaks ehitistest. kui vaadata mu tääbe, paistab seal sellised pealkirjad nagu “List of hill forts in England” või siis “list of prehistoric structures…” ja siis “hill forts in sourthern britain”. kui saaks selle teemalisi raamatuid veel, oleks eriti tore. sest kahtlen, kas õppejõud soovib, et kõik kasutatud allikad olekisd interneti leheküljed..

vaatan veel veidi Angelit (varsti lõpetan viienda hooajaga). jah, mul liigesed valutavad. eelmis,e aasta märtsikuus, kui olin samas seisus, vaatasin ära CSI 9 hooaega (mitte üheksanda, vaid üheksa. jah.) ning natuke kaks ja pool meest. sest mitte midagi muud pole teha, kui voodist välja ei saa, kuna see teeb liiga palju valu. you have no right to judge me.

rebaseksamiga on ühelpool. nüüd vaja vaid veel rebasreferaati viited panna ja siis kõigega korras.

aga aastatagused valud tulevad tasapisi tagasi. ootame nüüd magamata öid. huvitav, kas seda ines mõtleski?