masohhistlike kalduvustega neiu mõminad.

homme on eksam. üks hullemaid vist üldse. ning eriti hulluks teeb selle fakt, et ma ei ole peaaegu üheski loengus käinud. eks ma siis istun siin utlibis raamatute taga ja üritan midagiGI meelde jätta. kahtlen, kas õnnestub. aga tegelikult oleksin palju parema meelega kodus teki all ja mängiks simsi. kui gerly mängib kolme, siis mina teist. olen ka kolmandat proovinud, aga siiski kaks on parem.

kreeka keele KT tegin täna ära. ei olnudki nii hirmus, kui arvasin. 45 min ja valmis. ning siis leidsin ukse tagant veiko. või täpsemat - tema leidis minu. valmistus seal inglise keele raamatu raportiks. ajasime juttu ja killisime sääski. no neid on liiiiga palju ja igaaaaal pool. eriti tüütud.

mul on karvane tunne, et pakin kolm raamatut kotti ja komberdan koju. hullem laip. aga samas… kella 19 ajal pidi toimuma kohtumine C!R! rebastega.. ehk kannataks veel mõnda aega siin ära, et siis sinna minna. kasvõi natukeseks.

kurat, küüned tuleb ära viilida - trükkimist takistavad, põrsad.

aga avastasin, et pean ainult kolm eksamit tegema see sess. nimelt moodustavad uuskreeka kaks KT ja essee kokku arvestava. issand, kui hea meel mul on. ikka veel. lausa kaks päeva juba. eileõhtusest õppimisest ei tulnud ka midagi välja, kuna koju jõudes olin väss ja vajusin kiiktooli mingit briti krimikomöödiasarja vaatama. päris hea olli. ning siis vajusin voodisse ja uni tuli kiirelt. eks see 7 tundi autoroolis andis tunda ka.

Kuidas teil eksamitega on? mis lõbu on niisama kirjutada, kui keegi ei kommenteeri. let’s interact, people!

Eurovisioon. mõne jaoks aasta tippsõndmus kindlasti. tegelikult ei olegi kõige hullem. Taani esitab oma lugu ning siinkohal pean nõustuma ERRi kommentaatoritega - nostalgiline ESCi lugu. selline nagu kunagi oli Charlotte Nielsen (oli vist). Mis mõttes lasti hispaania tagasi lavale? kas tegelikult tahtis ka keegi selle laulu ajal lavale ronida? kui, siis ilmselt selleks, et lauljat ära ajada.

Ja mis teema selle tsirkusega on? See sama hispaania ja nende “imepisike asi” (TWSS btw) ning teises poolfinaalis oli veel üks. ei mäleta, mis riik või esitaja, kuid oli selline tsirkuslik. ja kas ma olen ainus, kellele laulja meenutab natuke Carrot Top‘i?

Kas märkasite, kuidas meie kallis sini-must-valge värvikooslus on eurovisiooni jaoks tihtipeale ideaalne? selle aasta Iisraeli “Milim” näiteks. või meie eelmise aasta Kondajad. või oli Rändajad vist siiski.. sellise hea power ballaadi valgustuseks.  Punane on samuti hea, tugev värv, kuid meie lipuvärvidele muu siiski vastu EI SAA.

UK lugu “that sounds good to me”. mind painab juba viimased vähemalt viis aastat küsimus, kuidas riik, kust on pärit nii palju häid artiste, saadab ESCile alati esinema mingi käkerdise. ausalt.

Aga selle aastat väga head lood olid Türgi, Ukraina, Prantsuse (ei ole lubatud mulle nina alla hõõruda hiljem), Belgia (poiss kitarriga, mida veel tahta), Gruusia, Iisrael. Minu jaoks on siiski selle aasta parim lugu Saksamaa. See on lugu, mida kuulaks suurima rõõmuga ka pärast saate lõppemist. Sel aastal kulutasin 10 krooni.

Teadsin, et olen Feminnemi varem näinud: sel aastal Horvaatiat esindanud naistrio on ESCi laval olnud ka 2005, kui lavalaudadel oldi Bosnia ja Hertsegoviina eest.

Pean veel mainima, et praegu näidatav show (hääletamine on läbi ja vaat et tantsumaraton toimub) on ääretult lahe. thumbs up.

Kahtlen, kas viitsin lõpuni üleval olla - homme tuleb päev otsa autoga sõita. Minu marsruudiks on Võru-Tartu-Tln-Tartu-Võru. Gerly tuleb ju tagasi ja talle on vaja lennujaama vastu sõita

Go Lena!

Love, I got it bad for you / I saved the best i have for you / You sometimes make ma sad and blue / Wouldn’t have it any other way

Kes olid teie lemmikud ja mis ei kõlba kassisaba allagi?

on see karma? kui jah, siis mille eest?

eile pärast koosolekut läksin suudlevatesse, kus hiljem liitusid minuga hele-riin ja veelgi hiljem triinu. sõin, tegime mõned kokteilid ja ajasime juttu. ilmselgelt olen mina üks neist, kelle alkohol muudab kiirelt lõbusaks (ja ainult positiivses mõttes) ja ilmselgelt pidin ma veikole helistama, et kas me võime talle külla minna. läksimegi TKKsse. kuna õppejõud oli neil ka seal, väga kaua passida ei viitsinud. triinu kadus juba varem ära ja meie heleriinuga võtsime jalad alla natuke enne kella üht öösel. tähe tänava alguses püüdsime takso ja kojusõit võis alata. panime hele-riinu tema kodu juures maha ning siis mõned minutid hiljem jõudsin ka mina koduni. ning siis algasid minu probleemid. juba maja välisukse juures avastasin, et damn - ma olen oma võtmed ära kaotanud. otsisin kõva viis minutit oma hiilgaslikust kotist, kuid ei midagi. helistasin siis hele-riinule lootuses tema juurde ööseks minna ja ega tal selle vastu midagi ei olnud. jõudsin ühika ukse juurde ja mõtlesin ümber, võtsin temalt konvendi võtme, et sinna minna - sest kuhu mujale sain neid jätta? konventi jõudes oli mul külm ja ebamugav olla. hullemat moodi. võtmed olid rebastoa laua peal. ma panen ALATI võtmed kotti ja kontrolli pidevalt, on nad mul alles. ning seekord siis niimoodi. kuna mul oli täpselt nii vastik olla, kui enne kirjeldatud, otsustasin, et ei hakka poole kahe paiku koju tagasi kõndima ning jään tudukasse ööseks - polegi seda varianti proovinud. ja võin öelda, et enam ei taha ka. gerly, kuidas sa suutsid?! madrats oli ääretult ebamugav ning poole öö pealt üles ärgates, tundsin, kuidas kõik liigesed olid kanged ja puusa juurest valutas. ausalt. reumat mul ei ole, kuid it sure as hell felt like it.

ahjaa. kogu selle tegevuse ajal sadas vihma ja puhus külm tuul ning seda ka mitte eriti vaikselt.

ning ma sain järgise semestri spordivanema ameti. viimane teeb kõik paremaks.

ning nüüd kergelt magamata, kõikjalt kange, hullema bedhair’iga tuleb mul ennast kodunt välja ajada ja vanaema pool käia. ning raamatust on veel u 60lk lugeda ning essee täna ärakirjutada-saata. ja õhtu on veel ees.

ja tegelikult ka! SLis sain fortune cookie’ga “beach house key”. argh.

raamatuga olen jõudnud 224ndale leheküljele. kokku on 292, mis tähendab, et….68 on vist veel jäänud. not too shabby arvestades, et alustasin natuke üle kolme tunni tagasi. damn, ma loen kiiresti.

Aga täna on see päev, kus koosolekul valitakse järgmiseks semestriks uued ametnikud. pärast eilset tundub, et mul on võimalus üks nist saada, kui üritan enne õhtut mite hõisata ja asja ära sõnuda. tahaks küll tegelikult. kui tore oleks seltskondlikult joogas käia näiteks? kõik on läbirääkimiste küsimus.

aga nüüd tuleb riidesse panna. koosolek ilmselgelt läheb täna pikaks ja pärast on plaan midagi teha. välja minna istuma kuhugi või tantsima. viimast pole väga kaua teinud…

ja ma soovitan kõigile mu pooleliolevat raamatut. John Mole - Elu nagu kreeka ε

A Tale of a Mad Dog and an Englishman, Ruins Retsina - and Real Greeks. John Mole.

Homseks on vaja raamat läbi lugeda ning essee kirjutada. eks ma tegin siis endale presskannu täie Pina Colada teed, võtsin kõrvale tumeda šokolaadi, mis juba mõnda aega ootab hävitamist ning asusin lugema. minu puhul on lugema hakkamine tõeline ettevõtmine: tuleb voodi ära teha ja riidesse panna ja hea muusika mängima. nagu kohtingule läheks. hea tunne peab olema. eriti, kui tahan, et midagi külge ka jääks. sest lugeda ajaviitmise pärast ei ole pooltki nii hea. lugeda tuleb emotsiooni ja teadmiste ja fantaasia pärast. kus see oli..?

Me elasime oliivisalus Ateena äärelinnas. Meie rõdust kasvas läbi iidvana puu. Köögi kraanikausi juurest avanes vaade Parnise mägedele, vannitoa kraanikausi äärest Pendeli  mägedele. küdooniad ja astelpihlakad kasvasid eesukse kõrval, mõrud apelsinid, millest moosi keedetakse, tagaukse juures. Vastavalt aastaajale korjasime me viigimarju, aprikoose ja viinamarju. me virgusime rästaste sädina peale ning uinusime ööbikulaulu saatel. Enamik päevi aastast olid päikesepaistelised ning vein odavam kui vesi. See oli nagu öö ja päev võrreldes Londoni lõunaosaga, kus me varem elasime.  - lk 9

Just selliste kirjelduste tõttu meeldibki mulle lugeda vahemereäärseid alasid ja kohti kirjeldavaid teoseid. või vaadata sarnaseid filme. mitte kunagi ei unusta “Under the Tuscan Sun”i - raamatut, mida lugedes ka südatalvel tekib tunne, et nüüd võiks välja minna, et viinapuid pügada ja terrassil klaasikest veini juua kuuma päikese paistel.

Raamatud on paremad kui filmid. filmi vaadates näed enamasti kellegi teise nägemust, kuid raamatus on kõik oma. isegi kui mitu inimst loeb üht ja sama kirjeldust, siis see, mida nad vaimusilmas näevad ning hinges ettekujutavad, on erinev. kasvõi puude rohelus on igaühe jaoks erinevat tooni. kellele kuuseroheline, kellele varakevadise kaseroheline. igaüks näeb täiuslikkust nagu tema seda ette kujutab. ja minu jaoks on täiuslikkus vahemere kliima ja loodus ja õhk. mina tahan tulevikus olla finantsiliselt nõnda kindlustatud, et saan osta väikese vana merevaatega villa, mille ümber on viinapuud ja küpressid.

Pisike valgeks lubjatud majake sinise ukse ja siniste aknaluukidega puutumatul saarel maalilises külas, supelranna lähedal, ja tavern kohe nurga taga… - lk.1o

seoses aktsiooniga “mari-anne võtab kaalust alla” olen musta augu äärel: i have nothing to wear. kõik on kas suur või talvine. ja must. kui mitte must, siis vähemalt liiga tume. suviste maksikleitide jaoks on veel vara, aga pikkade varrukatega kampsunite jaoks liiiiiga soe. oh seda naise elu küll. ja muidugi olen ma liiga pirtsakas, et ükskõikmida poest selga osta. kõige hullem ongi see, et tavaliselt on mul välja kujunenud kindel pilt asjast, mida tahan. ja kas sa arvad, et seda on täpselt sellisena nagu tahan? muidugi võiks ju õmbleja juurde minna, aga see eeldab suurema koguse raha olemasolu ning hulgim aega.. sest kangas tahab leidmist-ostmist, lõige välja mõtlemist, riietus pidevat proovimist. OMG. oleks mul aega ja õmblusmasin, õmbleksin ise. mul on peas niii palju ideid, mis mitte kunagi sealt päevavalguse kätte ei jõua.

selles suhtes oli kreetal ülim - küsimusele “mida selga panna?” oli ainult üks vastus: kleit ja selle alla rannariided. kordagi ei tekkinud probleemi, et see ei sobi või too ei istu. selle palavuse tõttu oligi kleit ainus aktsepteeritav riideese.

blah.

täna on sünnipäev Monica Lin Brownil, esimesel naisel Afganistaanis. neiu saab 22. wowsa. ja kui lugeda, mida ta seal teinud, on eriti awesome.

I will never be the woman with the perfect hair, who can wear white and not spill on it.

võid ise arvata, millega ma tegelen.

ja FBsse viskasin paar Kreeta pilti. ofkoors iseendast loodusest ja sidrunitest tulevad ka kunagi.

sügisel kaduma läinud noormees tõmmati emajõest välja. alles nüüd. mõtlesin, et kirjutan midagi ilusat. ise teda ei tundnud. üldse mitte. aga kurb on sellegi poolest. täna piki jõge konsumist taskuni kõndides oli selline väga kõhe tunne millegi pärast. nüüd sisi tena, miks. alati kui üle jõe kõnnin, kujutan hirmuga ette, kuidas keegi sisse kukub. ja mida mina siis teeksin. mida ma teha saaksin? järele hüpata? ma ei ole michael phelps, et kellegagi koos suudaks välja ujuda. või isegi üksi voolule vastu panna. kui paljud suudaksid sellises olukorras kainelt mõelda ja päästeametisse helistada. või kuhu iganes helistatakse. kuhu peab üldse helistama? USAs lihtne jah, 911 - filmidest ju hoolega teada. aga eestis? oli vist 112, aga pead ei anna.

uppumissurm on hirmutav. sa oled külmas ja abitu. hingata ei saa, sest mõistus ei luba. aga varem või hiljem käivad refleksid mõistusest üle ning tõmbad kopsud õhu täis. kuid see ei ole hädavajalik ja igatsetud õhk.

näo kokkupuutumisel külma veega aeglustub inimese südametegevus 10-25%. järgmisena sulguvad peened veresooned, et ajju jääks rohkem verd. mida sügavamasse vette kukud/hüppad, seda rohkem tõmbuvad veresooned kokku, et ülakehasse jääks rohkem verd ning kopsud ei saaks kokku surutud.

Virginia Woolf  |  Jeff Buckley  |  Grigori Rasputin  |  Percy Bysshe Shelley

kevad on lõppemas. panete tähele, kuidas puud muutuvad järjest rohelisemaks ning võililli on kõik kohad täis? ilus. mustad tüved ning roheline lehestik. iga päevaga läheb väljas soojemaks, varsti ei tahagi enam õue astuda - ma ei ole eriline kuuma inimene. ehkki mõnusa briisiga on päris hea.

I came here with a load and it feels so much lighter since i met you.

sain teada, et noormees, kellest olen natuke huvitatud, flirdib kõigega, mis liigub.

kuulake seda lugu. väga hea on.