masohhistlike kalduvustega neiu mõminad.

ma olen vist suureks saanud. esimest korda vaadates romantilist filmi, mõtlesin et “cheesy”.

jõulud ongi käes. kuusk on püsti ja ehitud. tuled sillerdavad enam kui ilusalt. muinasjutuliselt lausa. ahjukartulid on verivorsti kohal ahjus soojas ning hapukurk ja pohlamoos laual. arvan, et see on pohlamoos maja on jõululõhna täis ja kassilt sai ka enne jõulukostüüm seljast võetud - kaua sa kassi piinad. või siis pigem kimbutad. mu emal on naljakas soov toppida kassi punasesse jõulujakki ja päkapikumüts talle pähe panna. muidugi on kõik kassi suuruses. miks peaks keegi üldse kassidele jõulukostüümi tegema?

ma armastan jõululõhna. ma armastan jõule, kui need pole ülisöömise ja liigkinkimise pühad.

aga mul on hea meel, et Ott võitis.

ma ei ole alati siin. ja üritan panna inimesi seda mõistma. minust võib ka puudust tunda. nädal aega üritan. vaatan, mis siis saab. mul on ka elu ja muud tegemist. järgmisel semestril ei anna endast kõike Indla jaoks. tahan elada ja lihtsalt olla. ja kevad peaks olema selleks parim aeg. tahan taaselustada mõningaid sidemeid ja märku anda teistele, et olen siiski veel siin. Sulle min ei ole, kuid see ei tähenda, et kellelegi pole. ma igatsen oma sõpru. neid, kellega poe amu kokku saanud ja rääkinud ja nalja teinud. Mart ja Mari ja Sander ja Ranno ja Maarja. olen olnud natuke halb ning teid hooletusse jätnud. on plaanis veel mõnele helistada. ja volbrile kutsuda, nagu tema eelmine aasta seda tegi. ehkki ma ei saanud minna. uuest aastast saab kõik parem olema.

Ma külmetan.

ja homme oleme ka siin.

iTunes otsustas, et on hea mõte, kui kuulan Taylor Swifti lugu Fifteen. refrääni esimesed kaks rida ‘Cause when you’re fifteen and somebody tells you they love you / You’re gonna believe them ei taha eriti uskuda. 15 ja armastus? olin 15 ja mulle öeldi seda. ainus mõte oli, kuidas välja saada. ma usun armastusse, kui sellisesse, kuid nii noorelt.. vaat’ seda ei taha uskuda. kunagi. ka mitte siis, kui olin ise nii vana. aga lugu on igati hea. ei kurda. your first kiss makes your head spin ei vaidle vastu. ja mitte ainult esimene. ka teine ja kolmaski. ja järgmine esimene ja nõnda edasi.

huvitav, kui mitu täna veel tuleb. olen nimelt võrus ja siin pole midagi muud erilist teha, kui kirjutada ja mõelda ja niisama olla. tüütu ausalt öeldes.

kunagi oli mul pregnancy-scare. ma ei olnudki sellele ammu mõelnud. ei peakski ju. kuid täna tuli meelde. tuli meelde ka see tunne. lootus ja metsik hirm korraga. kaks täielikult vastandlikku emotsiooni. mõistan seda love-hate asja, kuid lootust-paanikat mitte. oleks täiesti hirmutav ja kohutav olnud 20selt lapseootele jääda. kuid samas oleks see olnud ka.. midagi ilusat. ma olen alati teadnud, et minust peab saama ema. ja ma ei tahaks saada last, kui olen juba 30. ei soovi, et läheksin järeltulija gümnaasiumi lõpuaktusele ja mind tervitataks tema vanaemana. ma ei tahaks seda teha oma lapsele. aga tegelikult ei oleks ma tollal valmis olnud. ilmselt ei ole ma praegugi. kuid kui see kunagi peaks juhtuma, ei ole ma mitte midagi muud kui õnnelik.

Before you were conceived I wanted you / Before you were born I loved you / Before you were here an hour I would die for you. - Maureen Hawkins

Amicitias ongi armukesed, Filiae Patriaes naised ja Indlas sõbrannad.

MA SAIN KEELETEADUSEST LÄBI!!!!!!! faaak. ma olen enam kui õnnelik. taaskord oli see hetk, kus hüppasin mööda elutuba ringi ja kilkasin. isegi Luna hakkas haukuma. aga ma sain läbi!!! esimesel aastal kukkusin läbi. kaks F’i.  seekord sain C! mitte miski pole parem. vähemalt ei kuku ma veel välja

What do stars do? … Shine! - Yvaine from Stardust

ma tean, et see bänd ei ole just kõige meelepärasem ja paljude kõrvadele ka vastuvõetav. kuid ma ei tea, miks. nende kõla ei ole üldse raske ja jube. mõni lugu on isegi selline… inspireeriv. ma ei istuks sin praegu, kui ei mängisk nende uusim album “this is war”. ja se on tegelikult päris hea. aga ma tahtsin kirjutada sellest, et näen tähti. või noh pigem küll tähte. aga arvestades, et tartu on valge linn ja pilvine tihti, on ka see omaette saavutus. aknal istudes hakkab külm, kuid siit ära minna ka ei taha. ilmselge - mina=masohhist. alati, kui näen tähti või isegi mõtlen nende olemasolule, ei tule meelde see, et tähed on taevakehad. ei. ehkki nad võivad olla surnud massid universumis, millelt valgus lihtsalt peegeldab tagasi. ja see on põnev. vaid meenub mulle kohe Stardust. üks parimaid filme, mida olen kunagi näinud. saadan rõõmuga pikalt Titanicu. ehk isegi Gone With The Wind’i. ehkki viimane on superb. ainult Stardust.

You know when I said I knew little about love? That wasn’t true. I know a lot about love. I’ve seen it, seen centuries and centuries of it, and it was the only thing that made watching your world bearable. All those wars. Pain, lies, hate… Made me want to turn away and never look down again. But to see the way that mankind loves… I mean, you could search to the furthest reaches of the universe and never find anything more beautiful. So, yes, I know that love is unconditional. But I also know it can be unpredictable, unexpected, uncontrollable, unbearable and strangely easy to mistake for loathing, and… What I’m trying to say, Tristan, is… I think I love you. My heart… It feels like my chest can barely contain it. Like it doesn’t belong to me any more. It belongs to you. And if you wanted it, I’d wish for nothing in exchange — no gifts, no goods, no demonstrations of devotion. Nothing but knowing you loved me, too. Just your heart, in exchange for mine. - Yvaine from Stardust

ei ole midagi paremat, kui olla armastatud. ilma selleta on kuidagi kurb. ja mis siis, et olen tundeline (hate the word btw). olen alati olnud unistaja ja fantaasiarikas. aga ma võin olla kurvalt õnnelik.

sisu leidmine võib olla raskendatud. eriti, kui kirja panna järjest, mis mõttesse tuleb. in love.

ma tahaks elada kõrgel. et siis teki sees aknal istuda, hiiglaslikust tassist enam kui magusat piparmündi teed juua ja lihtsalt olla. kui oled kõrgel, ei näe sind mitte keegi. ülim üksiolek. ja selline raske tunne. mitte kurb, aga lihtsalt natuke ohkamapanev ja … ei midagi.

tahan lund. lumetormi ja tuisku. jaanuaritormi ajal istusin kõigepealt ühikas akna all ja pärast Place’s. ideaalne pühapäev oli. siiri pani veel mingi põneva tüübi mängima. winampis that is. ei mäelta kahjuks, kelle. tahan, et nii mõnigi asi oleks nii nagu varem. kõik oli ilus ja hea ja tore ja ideaalne. lähen ja raputan oma lumekera ning vaatan, kuidas punases kuues jõuluvana keset lund seisab. on vähemalt mingigi torm.

selle pealkirja leidsin Kristiina blogist ja sobi ideaalelt tänasesse päeva. või siis pigem eilsesse õhtusse. nüüd hakkab alkoholi mõju lahkuma ning nälg näpistama. damn, kui tühi mu kõht on. keegi võiks mulle süüa tuua ja mind lõbustada. eriti tore, kuna vaatan filmi “Julie&Julia”. väga hea film on. ja teki all lamada, sest püsti tõusta LIHTSALT ei suuda. kõik käib ringi ja muud toredat. kuid kõik oli seda väärt. eilne lumesadu oli ideaalne.

ja ma luban sulle, gerly, et kui me kokku kolime, otsime korraliku pliidiga korteri ja ma kasutan seda vähemalt ülepäeviti mõnusate krevetivabade hõrgutiste valmistamiseks.

hungry. mitte eyes, vaid me.

ja ma olengi natuke veider, kuna ma jumaldan imelikke asju.