täna käisin jalutamas. üle väga pika aja. ja nii hea oli olla. kell kolm oli juuksuri aeg, kes võttis mu juustest raua, mida sinna oli ohtralt kogunenud tänu võrukivi kaevuveele. enne käisin endise klassiõe Kaia juures, kes mu küüned kenaks tegi. ja siis hakkasin koju minema, kuid otsustasin minna Katariina alleed pidi alla järveni ning siis kanali äärt pidi, kus tavaliselt kalamehed konkse olgutavad, koju. mul oli hea olla. selline hea, et mitte midagi ei lähe valesti ja kõik on kõige paremas korras. seda tunnet igatsesin. mõnus oli. 27. lähen tartusse haiglasse - ülevaatusele - ja siis loodan vähemalt õheks õhtuks ühikasse jääda ja peole minna. kellegi ikka leiab, kes minuga välja tahaks tulla. täna juba üks noormees uuris, nii et väga muret pole. esmaspäeval käisin ka tartus, kuid siis selleks, et ühikast asju natuke ära tuua ja et lepingu lõpetamisavaldust sisse anda. pole ju mõtet kuus 3000.- maksta, kui ma seal ei ela. pealegi olen ju akadeemilisel. juulikuust kolin sõbranna juurde - tal üks tuba kahetoalisest vaba ja see tuba on üliarmas ja mõnus. korter kokku on 28 ruutu vist, aga mega super. ja ainult 900m praegusest pesast eemal. peetri kiriku kõrval narva mäe otsas. ilus ja rahulik piirkond. mida veel tahta. ehkki noormeestest kõrval jään puudust tundma, kuid vahemaa pole pikk. ja vaatest ka. kaheksandalt korruselt on ilus vaadata küll, kui katused on lumega kaetud või õunapuud õrnalt rohetavad.
Rachael Yamagata lugu.