masohhistlike kalduvustega neiu mõminad.

britney pikendab oma tuuri ja lõpetades Ameerikas esinemise, liigub Euroopasse! ja mina tahan olla 16. juulil Helsingis Hartwell Arenas teda vaatamas.

mõtlesin. laman ikka veel haiglas, aga nüüd on jälle lootust reedel koju saada. issand kui raske on pikkade küüntega trükkida. jube lausa. aga tegelikult on lood, nii et sain teada, et olen… haige. “haige” vist ei olegi kõige õigem sõna, vaid pigem minu immuunsüsteemis on ravimatu häire. natuke kurb on. pean hakkama iga kuu ennast surkida laskma ja peale jaanipäeva haiglasse tagasi tulema paariks päevaks kontrolli ja nii iga 3-4 kuu tagant. mis häire? tüütu häire. näos on mingi paistetus, mis pidavatki erutuse ja stressiga nüüd kaasas käima hakkama, aga õnneks on võimalik kõike kontrolli all hoida. inimesed elavad niimoodi ja isegi kaua. kohtusin siin neiuga, kel avastati sama asi 10 aastat tagasi. ja nüüd planeerib last. see on muidugi omaette ooper, kuna raseduse ajal tõuseb östrogeeni kogus kehas ja see ainult arendab häiret. ja päikest võtta ei tohi. keitile ütlesin eile. oli natuke ehmatunud, aga kui mainisin, et nüüd hakkan suvel ringi hõljuma õhulistes pikkades kleitides ja kübarates (positiivse häälega muidugi), kõlas ta telefonis vähem šokeerituna. aga nii saabki olema - emme juba naeris, et minust saab pisike printsess/aadlipreili päevavarju heleda nahaga.

võiks olla ju alati hullem. minuga on korras. praegu. võibolla pole veel äratundmisfaas ja murdumine minuni jõudnud. ja võibolla ei jõuagi. aga ma ikka naeratan.

igatahes. ammu pole tõesti kirjutanud. minu süü. aga lood on nii, et olen haiglavoodiga sõber. kõigepealt kubija mändide vahel ja nüüd TÜ sisekliinikus. miks? no eks ikka nende neetud liigesevalude tõttu. nüüd on need küll asendunud lihasvaludega (trenni ei ole teinud), kuid ikka valutab. siin on mulle ka nüd mingi tõbi määratud - südamelihase põletik (ei vastuta õigekirja eest - pole pabereid näinud). kaks viimast ööd olen süsti saanud sinna, kus selg ja  jalad korraga nime kaotavad, kuna kõrge palaviku viskas üles - esimene kord 39,5 ja teine 38,6. nüüd on pidevalt mingi palavik, just näitas 37,1. külalisi on natuke käinud, aga ma ei kurda, kuna palaviku tõttu ei lubata mul pessu minna ja see ei ole hea tunne. jaana käis ja rääkis kirurgias kohatud õudustest ja keiti käis, rääkis nähvitsatest, ja maarja käis, aga siis hakkas medõde-in-progress mind küsitlema ja sellega läks nõnda kaua, et maarja pidi kooli minema. see siin on ju teaching hospital. ja ei, meesarstitudengid ei ole mind katsunud ja kuulanud täna tegin koormusega EKG ehk siis väntasin rattal ja arvuti näitas südamerütmi. pulss läks liiga kiirelt kõrgeks.

küüned on pikaks kasvanud.. külla võib tulla, aga ma näen natuke närb välja. õnneks on välimus petlik

ja töö juures andsin sisse lahkumisavalduse.