sain tunde, mis lubab jälle kirjutada. millegipärast inspireerivad mind kõige enam mu vanad kirjutised, kus mõtlen ja kirjutan ja olen mina. siis kui mul elu oli. või siis tegelikult. mõtlesin täna, et ma ei taha olla blondiin ja loll blondiin. mu keskkooli ajalehes on sissekanne või siis pigem osa artiklist “Marianne Liblik on väga sõbralik ja jutukas nind võib kaasa rääkida vist küll ükskõik millisel teemal.” jätame kõrvale fakti, et nad on mu nime valesti kirjutanud, ehkki ma andsin oma parimad aastad sellele koolile, ja keskendume sellelel, et ma olin tark. ma lugesin nagu segane ja õppisin ja mul oli eesmärk. ma tahtsin saada ülikooli. nüüd, kui olen selle saavuanud, olen kaotanud oma mõtte. pean uue eesmärgi leidma. ja see pole lihtne, eriti kui minu aspiration on ilmselt pere. well. kuid samas ma tahan olla karjäärinaine ja asjalik. ma ei.. ma isegi ei tea, mida “ma ei..” ja see on lihtsalt halb tunne. ma olen jälle hakanud kirjutama. natukene, aga siiski. ehk on nii hea. ma ei olekurb, vaid lihtsalt tahan midagi endast välja saada. kellega ma sellest räägiksin? maarjaga, keda ma enam peaageu üldse ei näe? või pensa-mardi-rannoga, kes ei suudaks minu juttu elusees tõsiselt õtta ja keda ma näen/kellest kuulen veel harvemini? mu ema ütles mulle kord, et tal oli üks hea sõbranna ülikooli ajal. ma ei taha lõpetada nii. see on kurb. on kurb, kui sul on ainult üks inimene, kellega rääkida ja kellega koos lollusi teha ja mõelda. ja umbes selles seisus ma praegu olen. ehkki, olen ka asunud seda viga parandama ja paiguti ka juba õnnestub.
gaash, mu jalad surevad ära. istun nimelt laua peal rätsepaistes, läppar pooleldi süles, pooleldi aknalaual. aluspesus ja maikas. nii on kõige mugavam. ning radika keerasin madalamale kuumusele, et midagi ära ei sulataks.
lugu vahelduseks.
ja 10 min hiljem. unustasin end youtube’i Hadouken!i vaatama. ja kõht läks tühjaks. ilmselt tuleb midagi selga panna, enne kui kööki askeldama lähen.
