Ma istun Maailmas ja siin tagaruumis on peaaegu olematu nett. Ei saagi muud loota, kui ruuter on ees ja vahel on mitu seina.
Reggae. Huvitav ja rahulik stiil. „Tavaline“ öelda selle kohta oleks peaaaegu, et patt. Bob marley – redemption song on vist lugu, mis praegu käib. Ma olen suhteliselt kindel, et selle pani käima Robert. Ma isegi ei tea, millest tahtsin kirjutada, kuid ikkagi hakkasin pihta. Peale selle on natiruts – presente de beija-flor. Ma enam ei jõua. Täna hommikul ärkasin meeletu peavaluga ja kartsin, et jälle on preili Migreen külla tulnud. No peaaegu. Igatahes esimesse kahte loengusse ei jõudnud ja praegu käib tänase päeva kolmas ja viimane ning mina istun mitte-seal. Tehke järeldused. Tglt andis see valu lihtsalt järgi, mitte ei kadunud ära. Ikkagi valutab. Ja seepärast on mul ka rohi kotis. Õnneks pole ma alkoholi joonud. Viimati sai pühapäeva öösel õlut joodud. Vähemalt on siin hea muusika.
Me elame maailmas, kus kedagi tegelikult ei tunne. meil on piirid, mille mahavõtmisekspaljud vajavad mingit vahendit. kellele on see muusika, kelle narkootikumid, kelle alkohol. Millal saab paljust alkoholist liiga palju alkoholi? kas siis, kui unustad, et kaaslane on olemas ja oled koos teisega? või siis kui hommikul on öösel tehtu pärast piinlik ja järgmisel kohtumisel ei julge mitte-oma neiule silma vaadata?
miks on minu puhul see nii tavaline. alati, kui mõni noormees mind “tahab”, ja eriti kui ta on keegi, keda mina võiksin “tahta”, tuleb välja, et tegelikult on tal keegi olemas. ma olen vist oma eelmises elus midagi väga halba teinud, et minuga nii juhtub. ja pole vahet, kas on joodud või ei - alati on nii.
Und ich weiß wenn ich gehe komm ich irgendwann an,
und ich weiß wenn du bleibst fehlen wir beide, und dann
spräche alles dafür, wäre alles in mir
auf der suche nach einem,
auf der suche nach dir..