kolm teemat: von krahl, reisimine ja “heima”.
neljapäeval oli genklubi päästmine von krahlis. plaan oli kohale minna. aulikki lubas seal olla, rainit pidi minuga ühinema, killut ja akkyt lootsin ka näha. aulikki ütles, et tal on mingi kooli ja kirjandivärk ja ta ikka ei tule. rainit ütles, et ta tahab kodus onaneerida. killu ütles, et on valgas ja haige ja akky oli hoopis walesis nagu selgus. alustuseks vihastasin kergelt kõigi nende peale. eriti rainiti peale kellega mul oleks hea olnud öösel taksoarvet splittida.
otsustasin, et ma siis ei hakka minema, reedel on varakult loeng ka. õnneks ma 15 minutit hiljem otsustasin et ärikate möla jõuan ma terve elu kuulata ja raha ka terve elu taga nutta. kõigepealt läksin hellast hundist läbi ja siis krahli. uksel teatas kiivriga(?) neiu mulle, et pilet on 100 mitte 150. tuju jjuba tõusis, siis nägin inimesi kes olid nagu tartust, tuju tõusis veel. võtsin alustuseks õlle ja tujul oli raske edasi tõusta.
keda ma seal nägin…esialgu meenuvad jarek kasar (chalice), jaan pehk (köök, koer, surematu “maiu on piimaauto autor), margus vaher (2 takti ette viimatine võitja), vaiko eplik (eliit), tõnu trubetsky (flowers of romance kahjuks, mitte vennaskond), neiu tartu genklubist, nime ei tea. ahjaa, siis veel see näitleja kes oli printsess seal “ööd on siin mustad”-näidendis. viimasega neist ajasime isegi paar sõna juttu filmi vaadates. nüüd peakski mainima et pmst oli 3 saali, üks oli baari laval, teine korrus kõrgemal teatrisaali laval…või blackbox või misiganes see on ja siis kinosaal. kinos oli just vestluse hetkel suurepärane taies matti miliuse (legendaarne tartu kunstikollektsionäär ja naisepeksja ja muidu mahe mees) elust. küsis siis see “printsess” et kelle film, kelle visuaalid. teadsin et kasheli omad peaks olema ja et kashel murdis jala ja ta meid oma kohalolekuga ei austa. võtsin teise õlle.
allkorusel esines vist ska faktor, ei olnud väga impressive ja läksin pooljuhuslikult blackboxi vaatama mis seal sünnib. sündis ilmselt parim bänd mida ma olen laivis kuulnud. hiljem õnnestus mul teada saada et nende nimi on triophonix. äärmiselt huvitav seltskond oli. kõigepealt oli mingi tšiika, kes mängis torupilli, oli hästi häbeliku olemisega ja naeratas pidevalt ja oli üldse metsikult ilus. tšiika torupillile sekundeerisid tüüp eriti hullu distortioni ja efektiplokkidega kitarride ja bassidega mida ta vastavalt vajadusele vahetas. tüüp oli rasta muuseas. siis veel lisaks tüüp turntable’ite taga, kes sai oma asjaga vääääga kenasti hakkama ja punkti pani trummar, keda küll näha eriti polnud aga mürgeldas vägagi kenasti. raudselt minu õhtu lemmikbänd. samal ajal korrus allpool jauras trubetsky oma kolleegidega midagi laulda, trubet kuulda ei olnud ja tal õnnestus laval sama antipaatne olla nagu ikka. mingid bändid olid veel. vahepeal võtsin veel õlut ja viskasin “kinos” kottidele puhkama ja õlut nautima. siis tuli eplik ja eliit peale aga ma ütlen ausalt et peale triophonixit mõjusid nad…või noh, pigem ei mõjunud nagu kuidagi. aga inimesed olid mahedad, tartlased ma ütlen. krahl on üldse olnud nagu tartu saatkond tallinnas. isegi kaklused olid sõbralikud. kui ninad olid viltu löödud tulid tüübid püsti, pühkisid vere ära ja kloppisid üksteise selgasid tolmust puhtaks ja läksid leti äärde õlut võtma.
otsustasin koju minna kuna kell oli…ei teagi aga uus päev oli teoreetiliselt ammu käes. kõndisin siis toompea kaudu poolpurjus peaga kuhugi kust lootsin takso saada. helistab keegi. on anni. hakkab mullee rääkima, et tal on äriidee. idee oli muidugi geniaalne - elevantide kasvatamine. kiirelt tuli välja, et ka anni on purjus. sõimasin siis moepärast ja läksin takso peale. väga mahedate vuntsidega ukrainlane uuris kuhu soovin. ütlesin et TTÜ juurde. ei mõistnud mind. hakkasime siiski sõitma ja kui kohale jõudsime siis arve oli…..57 krooni. inimesed kes ei tea kus ma elan ei taipa võibolla aga see summa on väääääga väike. umbes nagu kui tartus sõita kaubamajast lõunaka juurde ja siis kaubamaja juurde tagasi…ja seda siis 57 krooni eest, ja nagu mainisin, siis hinna sees olid ka väga mahedad vuntsid ja jutuajamine.
jõudsin siis ühikasse. kõik magasid. mõtlesin et vaja omletti teha. polnud kindel kellele munad kuuluvad aga nälg oli majas ja virutasin pannile. täitsa edukalt virutasin. vaatasin kuumi 70ndaid ja sõin muna. mingil hetkel olin suutnud mobiili külmikusse panna. üliõpilase tunne hakkab peale tulema.
jutt läks nüüd nii pikaks et pean heimast ja reisimisest järgmine kord kirjutama.
(ps. kui keegi tahab barcelonasse ja tagasi lennupileteid osta, siis ma müüksin, kokku 3000.- (väljumine 18 märts ja tagasi 26 märts)
