Keskväljakul ei olnud kedagi ega midagi peale ühe takso, mille juht oli ka juba peaaegu lootust kaotamas, kui nägi väljaku teiselt poolelt lähenemas üht pikka kasvu, laia kübara ja pika läbimärja mantliga meest rändurisaabastes, kes astus tema poole aeglase rahuga, just nagu ei panekski tähele hirmsat ilma.
Auto saab muidugi märjaks mõtles taksojuht, aga vähemalt pole ma siin asjata oodanud.
Mees pidaski tema kohal kinni ning tegi ukse lahti.
- Kas olete vaba? küsis ta.
- Jah, olen küll, vastas taksojuht.
- Siis on meid kaks, ütles mees, lõi ukse pauguga kinni ning astus edasi, vihma käes lõõtsuvasse pimedusse.

Rein Raud “Wend”